No tere. Florika mainis, et ma pole ammu kirjutanud...

Ei teagi, millest kirjutada, kust alustada...

Koolis on kerge, matemaatika töö sain nelja, täitsa rahul olen.

Eelmine nädalavahetus käisime H, J ning H-ga 13 km-l jalgsimatkal Tšehhi ühe kõrgeima mäe otsas, minu andmete kohaselt. Reisi võtan kokku järgmise lausega - oleksin eelistanud jalgrattasõitu. Järgmisel päeval olid kõik kohad valusad, kõik kohad. Isegi kann oli valus. Istuda, astuda, püsti saada oli omaette katsumus. 

Meid viidi ka pubisse, kus siis kohalikel oli võimalus meid uudistada, jooke osta ja pilte teha. Oma võimalusi nad kasutasid.

Nagu Helena oma blogis ka mainis, on J-i ema suurepärane kokk. Ise me enam ühikas nii väga süüa ei tee, lihtsalt ei viitsi enam. Nuudlite, müslide ja jogurtite peale esimese nädala möödudes üle minek oli ka meile endile üllatav, sest algselt olime endas väga kindlad, et hakkame lõbusalt kokkama. Koostasime isegi nädalamenüid ja poenimekirju. Jah, nüüd siis juba teist nädalat nuudlid, müslid, jogurtid...

Kas koduigatsus ka piinab ning kas Eestisse ei taha tagasi juba? 

Vastus on lihne - EI! 

Mulle kohutavalt meeldib siin, ei kahetse  absoluutselt, et sellise valiku tegin. Lomulikult oleks tore oma peret ja sõpru näha, enda pehmes voodis magada ja vanaema tehtud hernesuppi süüa (jah, juba esimesel nädalal tuli mul kohutav isu vanaema tehtud hernesuppi süüa) kuid ma mõtlen hirmuga selle peale, et ainult kaks kuud veel ja siis saab see imeline aeg siin otsa... Ei taha kohe üldse tagasi tulla, kui nüüd aus olla. 

Selleks korraks siis kõik. Loodan, et oled mu postitusega nüüd rahul siis, Florika  :)

Olge tublid, nautige kõike :)

KidKadi.


------------------------------------------------------------------

 Well Hello. Florika said, I haven´t written here for a while...

Don´t know what to write, where to start...

School is easy, got a ´4´ in math test, I´m quite pleased with my life.

Last weekend me, H, J and H went to a 13km long trip to one of the highest mountains in CZ, I think. One sentence to describe this trip - I would have prefered cycling. On the next day everything hurt, everything. Even my butt. Sitting, walking or getting up was a big challenge.

We were taken to a pub, where locals had a change to gaze us, buy us drinks or even take a photo of us. They used their changes. 

As Helena mentioned in her blog, J-s mother is an amazing cook. We don´t cook that much in a dormitory anymore, we´re just too lazy for that. Now we are eating noodles, muesli, yogurt, which is also very surprising for us too, because at first we were making menus for weeks and store lists. And now noodles, muesli, yogurt...

Are you homesick? Don´t you want to come back to Estonia already?

The answer is easy - NO! 

I honestly really really very much like it in here. I have no regrets at all for coming here. Of course I would like to meet my family and friends, to sleep in my soft bed and to eat my grandmothers pea soup (yes, I really miss my grandmothers pea soup) but thinking about going back there in two months scares me. I don´t want this wonderful life that I have in here to end. No, I don´t want to go back to Estonia, not at all, to be honest...

That´s it for this time. I hope you´re pleased with my post this time, Florika :)

Take care, everybody, enjoy everything :)

KidKadi.